Õpetaja töö on täis otsuseid, mida tehakse minutite ja sekunditega: mida rõhutada, kuidas reageerida, millal suunda muuta. Kui need valikud jäävad läbi mõtlemata, kordame sageli harjumuspäraseid mustreid – ka siis, kui need enam ei toimi. Refleksioon on viis tuua nähtavale see, mis muidu jääb „tunde sisse peitu“, ning muuta igapäevane kogemus teadlikuks professionaalseks arenguks. Selles postituses vaatlen, mida refleksioon õpetaja töös tähendab, kuidas see seostub õppimise kvaliteediga ning milliste lihtsate sammudega saab refleksiooni muuta järjepidevaks harjumuseks.

“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

Refleksioon ei ole lihtsalt „kas tund meeldis või ei meeldinud“. Professionaalne refleksioon tähendab küsimist: mis oli tunni eesmärk, milliseid tõendeid ma näen õppimise kohta ja millised minu valikud seda mõjutasid: kirjeldus → analüüs → järeldus → järgmine samm. Kui Sul on oma koolis paariline, hea kolleeg, võid läbi arutada päeva jooksul juhtunud sündmused, et ennast paremini õpetada.

Refleksioonipäeviku võib liita õpilaste vaatlustoimikuga. See aitab kolistada kiirustamisest põhjustatud ämbrit – panen kohe hinde ära. Tasakaalukam lähenemine on pärast tunde puhata ja alles õhtul kodus hinded sisse kanda.

Refleksioon kui arengutsükkel

Refleksioon on õpetaja professionaalse arengu alus, sest see muudab „lihtsalt toimunud tunni“ teadlikuks õppimiseks ja järgmise sammu kavandamiseks. Alusta realistlikult: vali üks fookus (nt juhendite selgus, tagasiside, klassijuhtimine), kogu üks tõend ja tee üks väike muudatus. Mõne nädala pärast vaata tagasi: mis muutus õppijate jaoks, mis muutus sinu jaoks? Nii muutub refleksioon mitte lisakohustuseks, vaid töö loomulikuks osaks – viisiks, kuidas õpetaja kasvab koos oma õppijatega. Hoia refleksioonipäeviku vahel ka koolitustelt hangitud nippe.