Hariduslike erivajadustega õppijate toetamine on oluline teema, mis väärib nii õpetajate, lastevanemate kui ka ühiskonna suuremat tähelepanu. Erivajadusega õppijad, kelle hulka kuuluvad näiteks õpiraskuste või vaimse tervisega kimpus noored, vajavad tihti spetsiaalset tuge ja kohandusi, et tagada neile võrdne ligipääs heale haridusele. Paraku ei piisa klassiruumis üksikute diagnoositud eripärade arvestamisest. Elu toob järjest enam esile neid, kes arsti juurde ei jõuagi.

Esiteks on oluline rõhutada individuaalset lähenemist. Iga õppija on unikaalne ning tema vajadused võivad erineda nii raskusastme kui ka olemuse poolest. Õpetajad peaksid olema valmis kohandama õppekava, kasutama erinevaid õpetamismeetodeid ning pakkuma lisatuge, näiteks tugispetsialisti abi või tehnoloogilisi abivahendeid. Selleks peaks õpetajatel olema hea ülevaade kooli võimalustest ja lisavahendite kasutamise kogemus. Samuti peaks juhtkond õpetajaid jõustama, et reaalselt aidata.

Teiseks peaks koolikeskkond olema võimalikult kaasav ja toetav. See puudutab füüsilist ligipääsu ning õpilaste omavahelise suhtluse toetamist ja kõigi kaasamist. Kaasav haridus aitab vähendada sildistamist ja soodustab positiivset sotsiaalset arengut, kui seda õigesti teha. Sageli tähendab see tugispetsialistidega koostööd ja nende paindlikku reageerimist olukordades, mida saab lahendada nt tandemõpetamisena. Koolis ei peagi absoluutselt kõik töötajad korraga peale lendama. Piisab, kui igal õpetajal on nn paariline. Kui minu tunnis midagi juhtub, tean, kellega koos olukord lahendada.

Kolmandaks on oluline koostöö lastevanemate ja spetsialistidega. Vanemad tunnevad oma last kõige paremini ning nende kaasamine õppeprotsessi aitab paremini mõista lapse vajadusi ja leida sobivaid lahendusi. Sellest tulenevalt saab kool vanemaid informeerida ja nõustada, kelle poole ja miks pöörduda. Samuti on kasulik kaasata juba koolis logopeede, psühholooge ja teisi spetsialiste, kes saavad omakorda professionaalset tuge pakkuda. Mida selgem on tugiüksuse töökord, seda tõhusam see on. Siinkohal on oluline just HEVKO töö – see pole lihtsalt ametinimetus.

Kuidas saab õpetaja konkreetsemalt õppeprotsessi muuta? Üha enam olen praktikas hakanud kasutama universaalset lähenemist – kõigile ühtemoodi ehk kõigile olukord paremaks, et vältida igasugust näpuga näitamist. Näiteks kontrolltööd koostangi juba eos kõiki eripedagoogilisi tähelepanekuid arvesse võttes: töökäsk lühemaks-selgemaks, tegusõna töökäsus rasvaseks, tekstisuurus lugejasõbralikuks, ülesanded lühemaks, kui neid on erinevaid, võimalusel kogu töö ühele leheküljele, punktisüsteem ühtlasemaks, teemajaotus võrdsemaks, tekst sidusaks ühe ülesande raames, võib ka kogu töös ja lõpuks saab kasutada ka käärimeetodit – õppija lõikab töö vajadusel altpoolt lühemaks, kui õpetaja on lisapingutust nõudvad ülesanded teadlikult lõppu paigutanud.

Kokkuvõttes on hariduslike erivajadustega õppijate toetamine mitmetahuline protsess, mis nõuab pühendumist, teadmisi ja koostööd. Ühiskonnana peaksime panustama sellesse, et iga laps saaks oma potentsiaali maksimaalselt rakendada ning tunda end koolikeskkonnas turvaliselt ja väärtustatuna.