Minu tunnid algavad tavaliselt kaasamisega ühisarutellu. See võib olla üks või paar küsimust, kasvõi midagi, mis vahetunnis või uksest sisenedes silma hakkas. Natuke sõltub see ehk ka tunnist või teemast. Kunstitundi võib alustada mõne kunstiteose, kirjandust uue (või miks mitte väga vana) raamatu tutvustamisest, eesti keelt aga rütmisalmi või luulereaga. Lihtsalt pilk peale – selleks leiab ikka aja.

Vaikusepaus toob fookusesse nii tunni alguses, lõpus kui ka vahepeal. Kui see ei tööta – teen liikumisharjutuse. Tähelepanu saab muidugi veel millegi või kellegi nunnuga. Sul on kodus kass? Mul ka.

Õpetajahariduse teoreetikud kipuvad viimasel ajal kahte leeri liikuma. Ühed, kes ütlevad, et pulgamajandus sildistab õpilasi, ja teised, kes arvavad, et see on siiski esmane tööriist tunnis kaasamiseks. Aga mina leian, et ilma nimepulkadeta ma enam uue klassi ette ei lähe. Kogemusest tean, kui kaua võtab aega paarisaja silmapaari eristamine ja päriselt tundma õppimine.

Nimepulgad aitavad ka dialoogi ülal hoida. Muul juhul on küll mõnes tunnis oht pikemaks monoloogiks, mida üritan üldiselt vältida. Kaasamine igas tunnietapis aitab haarata ja hoida tähelepanu, mis on vajalik õppimisele keskendumiseks. Kui igaüks tegeleb tunnis oma asjadega, pole kasutegur eriti suur. Olen selleks liiga hõivatud, et teha mõttetut tööd.

Lisavõimalus

Kasutan sageli ka rühmatöid. Rühmatöödega võiks alustada üsna varakult. Neljanda-viienda klassi laps peaks saama kindlasti kogemuse teha kõigiga koostööd. See on vanus, kus see on võibolla isegi kõige raskem. Samas – saanud selgeks tööjaotuse rühmas ja kogenud veidike efektiivsuse tõusu – on just rühmatöö boonused hiljem nii ahvatlevad, et õppijad ise küsivad…